2.4 Grupiprotsesside suunamine

Kõige paremaid tulemusi saavutatakse mistahes vormis toimuval  koolitusel, kui grupp toimib ühist eesmärki omava tervikuna. Tähtis roll sellise grupi kujunemisel on õpetaja/koolitaja suhtumistel ja hoiakutel. Minu kui koolitaja sõbralik ning õppijaid toetav ja väärtustav suhtlemine võetakse üldjuhul omaks. Kuigi minu koolitusvaldkond eeldav igaühe individuaalset tööd arvutiga, pean siiski oma kohuseks jälgida, et keegi ei jääks kõrvale ga tunneks end üleliigsena. Kui grupis on oskajate kõrval ka mõned algajad, siis alustan tavaliselt selgitusi sõnadega: „Alustame kordamise mõttes päris algusest, tuletame koos meelde ja kes veel ei tea, saavad ka teada.“  Sõnastus on iga kord veidi erinev, sõltudes hetkeolukorrast ja grupist, kuid mõte on sama. Seni on see alati väga hästi töötanud ja nii mõnigi kord on oskajad pärast öelnud, et said sellest kordamisest palju vajalikku. Mitteoskajad õpivad kordamise käigus ja on pärast võimelised  koos teistega võrdselt edasi minema.

Oma pikkade koolitaja-aastate üheks raskeimaks grupiks loen tänavust puhastusteenindajate õppegruppi – 18 õppijat vanuses 20 – 58 aastat;  kutseõpe põhihariduse baasil, kuid grupis on ka kõrgharidusega õppijaid. Varasem väga erinev arvutikasutusoskus on sellises grupis ettearvatav ja ma arvestasin seda ka esimese tunni ettevalmistamisel.  Mind hoiatati ette, et grupis on ka mõned eesti keelt väga halvasti oskavad (praktiliselt mitteoskavad) inimesed. Tänu sellele võtsin kaasa ka venekeelsed jaotusmaterjalid.   Grupi õppekeeleks  oli eesti keel (muukeelsed grupid kvalifitseeruvad meie koolis erivajadustega õppijate alla). Kaasõppurid olid mõistvad ja heatahtlikud ning ütlesid mulle kohe tunni algul, et peaksin kõike ka vene keeles rääkima.  Tegin  igast selgitusest lühikese venekeelse kokkuvõtte ja näitasin vajadusel veel igaühele individuaalselt arvutil ette, mida ja kuidas teha. Ikkagi tekkis konflikt, sest kaks vanemat daami  vanuses 50+ olid tundi tulnud hoiakuga, et nad arvutit kasutada ei oska ja eesti keeles õppimisest ei tule nagunii midagi välja. Tunnis ärritas neid see, et eesti keeles rääkisin pika jutu, aga vene keeles tunduvalt vähem. Nii nad siis kogu aeg poolvaljult porisesid: „это ерунда, это бессмысленнo, так ничего не получится, ...“ Püüdsin toetada, lohutada,  julgustada ja kui nägin, et see tulemusi ei anna, siis palusin neil pärast tundi korraks klassi vestlema jääda, aga seniks lihtsalt mitte segada. Grupikaaslased ohkasid, et nad on väsinud nende naiste negativismist, ja lohutasid mind, et teistes tundides on samamoodi.  Pärast tundi jäid klassi kõik neli venelannat - lisaks pahutsejatele ka need kaks, kes tunnis vaikselt istusid. Vaatasime veelkord rahulikult üle kogu  tunnis läbivõetud materjali (kuna sellel päeval rohkem tunde ei olnud, siis oli selleks aega), vestlesime erinevatel teemadel, sh ka  Ida-Virumaalt Kesk-Eestisse kooli saadetute  hirmud, ootused ja tegelik olukord, naersime koos ja lahkusime kahe tunni pärast sõbralikuks meeleolus. Järgmisel korral olid mul tunnis küll erineva tasemega õppijad ja kaks erinevat töökeelt, kuid konflikt oli lahenenud.