Õppijate arengu toetamisel lähtun õppijast ja tema
varasemast kogemusest. Esimesel kokkusaamisel selgitan vestluse käigus välja
igaühe ootused ja praktilise töö käigus olemasolevad oskused ja omandamisvõime
taseme. Sellest lähtudes kohandan
varasemalt ettevalmistatud ülesandeid ja/või koostan järgmiseks korraks täiesti uued
ülesanded. Diferentseerin ülesannete sisu ja raskusastet vastavalt vajadusele.
Kui grupis on mõni väga nõrk ja aeglane õppija, siis sean temaga koos (vestluse
abil) talle jõukohase eesmärgi ja
valmistan ette vajalikud ülesanded. Näiteks oli arvuti algkursusel
vanemaealistele üks 60-aastane insuldi läbipõdenud naine, kelle jaoks oli kõige
tähtsam oma liigutuste peenmotoorika taastamine. Esialgu andsin talle lihtsaid teksti
trükkimise harjutusi. Koostasin ka individuaalse kava, milles sisaldusid
mõned lihtsamad vormindamiselemendid, internetist info otsimine, e-kirja saatmine jne. Kõige õnnelikum oli ta internetisuhtluse
selgeks saamise üle, sest see võimaldas
tal kaugel elavate laste ja lastelastega suhelda. Ta jäi kursusega väga rahule, kuigi ei
omandanud pooltki kursuse üldises kavas olnud teadmistest ja oskustest.
Teine tüüpiline olukord on selline, kus mõne õppija tase on
teistest tunduvalt kõrgem. Sel juhul kasutan samuti individuaalseid ülesandeid
ning vajadusel ka individuaalset kava. Kui õppijal on kursusele tulles mõni
kindel teemaga haakuv soov, siis püüan leida võimaluse seda talle ka õpetada.
Näiteks soovis üks tabelarvutuse kursusele tulnud inimene kindlasti osata teha
liigendtabelit. Kuna see ei kuulunud kursuse üldisesse kavasse, näitasin seda
talle individuaalselt.
Õppijate arengut toetan ka positiivse töömeeleolu hoidmisega
tunnis, sõbraliku suhtumise ja hea sõnaga. Väärtustan igat õppijat ja tema
tugevaid külgi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar